Hei-hopsti!
Nüüd on juba nädal möödas! Mis siis juhtus?
17.05.09
hommiku seadsime end sisse. Pakkisime asjad lahti ja otsustasime minna mere äärde! Jalgrataste selga ja minema. Sarve küla kanti. Sõit oli ilus aga pikk, madli tuli kiiresti tüdimus peale, nii me pidimegi mängima mängu "Mis on järgmise kurvi taga?". Maja või mitte? Oleme kohal või mitte? aga see mäng ammendas end kiiresti. Õnneks leidsime ühe vahva koha. No... kunagi võis see ju päris kena koht olla. Natuke enne Sarvet: seal oli lõkkeplats, midagi külalaululava moodi ja suur külakiik. Eriline, kuna seal peal olid pargipingid, kummalgi pool. Siiski kõik oli logu ja räämas. Natuke lõbutseda kiigul siiski sai. Mõne aja pärast sõitsime ka sarvelt läbi ning jõudsime mõnusa suvituskohani. Seal olid telkimisplatsid pisikeste puude vahel (no Hiiumaal on ju kõik puud pisikesed) ja päris kena rannaplats. Seadsime end sisse puude taha tuule varju, mõnusasse päikesepaistelisse kohta. Madli läks ujuma, mina päevitasin. Madli tahtis, et ka mina läheksin ujuma, siis ta julgeks ikka minna sügavamale ehk rohkem kui natuke vett katsuda. Hull inimene! Külm oli ju! Nii me pidasimegi pikniku ja helistasime tädi Airele. Siis nad seal vestlesid tädi Airega, kuidagi kahtlaseks muutus see asi, kui Madli ütles, et ta mulle ei räägi ja läks eemale. Mida see tädi Aire ikka teeb?! Lollusi õpetab lapsele! Nüüd Madli teab, et merevesi on soolane. Kust ta teab? Sest Aire andis mulle maitsta!
Niime seal vaatasime kuidas praamid Heltermaa sadamesse tulid ja seal lahkusid. Meiegi hakkasime liikuma. Üritasim Madli tähelepanu pöörata asjaolule, et puud on nii pisikesed, kuid vist tema perspektiivist need puud ikka nii pisikesed pole. Siiski minu seletuste peale lõi ta loo isand Tuulest, kes on range ja ei luba puudel suureks kasvada aga emad Väike Tuul ikka lubab kasvada ja Õde Tuul lubab kah kasvada aga Vend Tuul ei luba. no nii me jõudsimegi Heltermaa sadamasse ja uudistasime kail ringi. Kuna praam oli mõnda aega tagasi läinud siis praami hetkel sadamas polnud ja tagasiteele me asusime. Pikk see polnud aga Madlil oli juba sõidutüdimus peal. Nii me siis vaatasime metsa all piibelehti. Ta ei mäletanud, et oleks piibelehte nuusutanud ja nüüd "See on ju nagu pestud pesu!" Maasika lehti ja õisi nägime ka ja Madli tegi tutvust metsiku hulga punaste sipelgatega. Väike paanika aga kõik sipelgad saime ta pealt maha. Enam ta puude vahele ronima ei soovinud minna, nii me jõudsimegi tagasi vändata. Oo... enne veel tutvus Madli tööd tegevate politseinikega. Mõõtsid praamile minevate autode kiirust ja trahvisid kõiki, keda jõudsid, sest keegi ei sõitnud 70 alas 70ga. Olge ettevaatlikud Hiiumaa politseinikud on töökad! Olen korduvalt nendega selle nädala jooksul kokku puutunud ja nemad juba ei laiskle!
Praegu aga hakkame Madliga välja minema, võibolla pärast kirjutan veel!
Sauh!
Saturday, 23 May 2009
Sunday, 17 May 2009
Ettevalmistused...
Sai mõned ajad tagasi praktika kohaks valitud Hiiumaa ja tekkis ka väike hull idee Madlike endaga kaasa võtta. Saaks kah nautida saarepeal elamise võlusid ja ilusat loodust. Seega kirjutasin Kärdla lasteaeda, et äkki leiavad Madlile koha ja no leidsidki. 2 nädalat teen sisehaiguste praktikat ja Madli käib Kärdla lasteaias.
Mõeldud tehtud... või veel! Hiiumaa ju väga kaugel, kuidas kohale saada. Ega see nii lihtne polegi ja kaugeltki mitte odav. 2 võimalust ongi: otsebuss Haapsallu ja sealt siis jalgsi/rattaga Rohukülla või Tallinnasse ja otse bussiga Suuremõisasse. Meie baas Agnese sõbra Kalevi (vot see on ta pärisnimi!) juures. Nii saigi korduvalt ümber otsustatud ja lõpuks Tallinna kaudu tuldud. Suured tänud selle eest Airele ja head ideed pakkimisel kuuluvad Aivile. Aitäh!
Agnes küll lahkumispäeva eelsel õhtul rääkis mulle ühest imelikust ja tervislikku eluviisi takistavast seadusest. Rattad tuleb lahti võtta ja kotti panna. Aga ma ju sõidan rattaga bussijaama ja sealt edasi. Kuidas peaks see toimia? Ei saanudgi ma aru. Muidugi kottide määrimine on probleemiks, kuid bussides on tavaliselt ikka päris mitu pakiruumi ja ratastele võiks ju üks eraldi olla. Üldse asi ei toimi kui emmed võivad oma lapsekäru ilma kotita teiste pagasite juurde panna. Absurdne oleks ju neildgi kotte nõuda. Aga mina olen kah lapsega emme, kellel jalgrattad on lapsekäru eest. Saab pikema maa lühema ajaga läbida!
Nojah... nii see Tallinnasse sõitev bussijuht virises ja vigises aga peale võttis. Tallinnas sai tunnine pissi ja söögi peatus tehtud. Hiiumaale sõitev bussijuht oli juba leebem ja vastutulelikum. Praami peal Madlile meeldis. Käis ringi nagu kutsu, muudkui ühest paadi otsast teise. Ja seal oli kah üks koer, keda Madli muidugi kartis aga ta tuli meile muudkui vastu, sest liikus sama palju ringi nagu meie.
Praami pealt oli vaid 5 kilomeetrit ja buss juba peatuski Suuremõisas, kus rattad maha said laetud ja nendega maja juurde sõidetud. Nii me jõudsimegi õhtul kohale (oli siis laupäev 16. mai), tegime süüa ning vaatasime Eurovisiooni. Päris huvitav oli üle pika aja vaadata, kuid see poliitiline hääletamine on ikka vale. Laulude kvaliteet on nii erinev ja seisavad esimeste seas kõrvuti. Lahe!
Siiski hea öö tuli.
Mõeldud tehtud... või veel! Hiiumaa ju väga kaugel, kuidas kohale saada. Ega see nii lihtne polegi ja kaugeltki mitte odav. 2 võimalust ongi: otsebuss Haapsallu ja sealt siis jalgsi/rattaga Rohukülla või Tallinnasse ja otse bussiga Suuremõisasse. Meie baas Agnese sõbra Kalevi (vot see on ta pärisnimi!) juures. Nii saigi korduvalt ümber otsustatud ja lõpuks Tallinna kaudu tuldud. Suured tänud selle eest Airele ja head ideed pakkimisel kuuluvad Aivile. Aitäh!
Agnes küll lahkumispäeva eelsel õhtul rääkis mulle ühest imelikust ja tervislikku eluviisi takistavast seadusest. Rattad tuleb lahti võtta ja kotti panna. Aga ma ju sõidan rattaga bussijaama ja sealt edasi. Kuidas peaks see toimia? Ei saanudgi ma aru. Muidugi kottide määrimine on probleemiks, kuid bussides on tavaliselt ikka päris mitu pakiruumi ja ratastele võiks ju üks eraldi olla. Üldse asi ei toimi kui emmed võivad oma lapsekäru ilma kotita teiste pagasite juurde panna. Absurdne oleks ju neildgi kotte nõuda. Aga mina olen kah lapsega emme, kellel jalgrattad on lapsekäru eest. Saab pikema maa lühema ajaga läbida!
Nojah... nii see Tallinnasse sõitev bussijuht virises ja vigises aga peale võttis. Tallinnas sai tunnine pissi ja söögi peatus tehtud. Hiiumaale sõitev bussijuht oli juba leebem ja vastutulelikum. Praami peal Madlile meeldis. Käis ringi nagu kutsu, muudkui ühest paadi otsast teise. Ja seal oli kah üks koer, keda Madli muidugi kartis aga ta tuli meile muudkui vastu, sest liikus sama palju ringi nagu meie.
Praami pealt oli vaid 5 kilomeetrit ja buss juba peatuski Suuremõisas, kus rattad maha said laetud ja nendega maja juurde sõidetud. Nii me jõudsimegi õhtul kohale (oli siis laupäev 16. mai), tegime süüa ning vaatasime Eurovisiooni. Päris huvitav oli üle pika aja vaadata, kuid see poliitiline hääletamine on ikka vale. Laulude kvaliteet on nii erinev ja seisavad esimeste seas kõrvuti. Lahe!
Siiski hea öö tuli.
Saturday, 26 July 2008
Niipalju siis bloggitamisest!
Hei, hei!
Olen hullult laisk bloggitaja või õigemini: lihtsalt pole arvuti inimene, mis teha. Isegi London (väga arvutist ja Internetist eemale hoidev linn) ei muutnud mind rohkem netisõbraks. Võibolla oli tegemist kah ajanappusega, sest tööl sai käidud alates aprillist kahe kohaga. Hommikupoole tervisepoes müües ravimtaimi ja vitamiine ja õhtul baaris alkoholiga kaubeldes. Tundub, et väga erinevad ametid aga pole midagi nagu Dan ütles: drugs! Paistab olevat minu elu keskpunkt.
Lisaks töötamisele sai ka natuke puhatud. Käisime enne Jaanipäeva Reeliga Šotimaal. Lendasime Glasgowsse ja sealt rongiga Fort Williamisse. Miks? No kui ei tea vaadake järgi!... OK. Seal lähedal asub mägi nimega Ben Nevis, mis juhtumisi on saare kõrgeim mägi 1344m. Vot nii me siis ronisimegi selle otsa nägime lund, rahet, vihma, jääd, pilve. Niikaua kui pilve polnud jõudnud sai vaadet kah nauditud. Järgmine päevgi me nõrgds "mehed" polnud. Võtsime kätte ja ronisime teise kõrge mäe otsa. Selle märksõnadeks oli tuul ja katkised telgikaared (võibolla olid need kaks omavahel ühenduses arvestades, et ühel hetkel oli telk vastu maad lapikuks puhutud) Tore oli sellegipoolest ja uinuda ei saanud enne kui tuul ja torm natuke vaibusid. Šotimaa oli väga kena hoolimata vihmast, pisikestest tüütutest putukatest, ülemeelikult julgetest lindudest ja muidugi vihmast! Siis sai jälle päevagi puhkamata tööd rügatud ja ühel kenal vabal kolmapäeval ette võetud reis Brightonisse. Seal ma käisin ilma Reelita, sest temal ei olnud vaba päev ja tegelikul ma üldse läksin teisipäeva õhtul pärast tööd. Couchsurfing! Parim viis rännata! Minu võõrustajaks oli Mark, Lõuna-Aafrikast pärit, pärlisukelduja poeg. Tema armastus Brightoni vastu tegi tuuri linnapeal põnevaks ja ma nägin kohti, millest tavaturist lihtsalt mööda kõnniks. Esimene kord elus nägin ära ookeani ja lebotasin kivirannal. Tõsiselt! Seal pole üldse liiva vaid pisikesed lutsukivid. Õhtul sai külastatud kõrtse ja ühte erilist kõrtsu, mis tegi oma õlled ise ehk siis mini-õlletehast. Muidugi ookeanis sai ujutud kah, nagu üks hull põhjamaalane ikka ei lase end häirida pisukesest tuulest ja pilvisest ilmast ning veetemperatuurist vaid 20 kraadi. Ookean on soolane!
Pärast puhkepäeva jäi veel 17 päeva puhkuseta tööd ja viimane nädal... oh, oh, oh! Päeval töö, öösel pidu. Ja nii terve nädal. Muidugi nädal algas laupäeval vastu pühapäeva Londoni IMAXsis filmimaratoniga 3 osa X mehi ja Müstilised mehed, mille juhatas sisse Sir Ian McKellen. Ehk kinno pärast tööd ja sealt otse tööle tagasi. Pikk, pikk päev. Siis sai pidutsetud Crobar'is, mis tõesti on nagu Londoni Savo. Sai veedetud öö kallite töökaaslastega, kellest üks hommikul sõidutas mind mööda Londoni kohtades, kus ma veel käinud polnud. Muidugi viimane öö veel Queen Maryl ja pühapäeva õhtul 20. juulil lennuki pardalt sai veel viimane pilk Londonile heidetud. Selleks korraks on mu suurlinna seiklus läbi. Ja kes tahab sellest pikemalt teada... nüüd ma olen Eestis ja vahest isegi kättesaadaval.
Tore on tagasi olla! Eesti on ilus! Olgem uhked!
Päikest!
Ivi
Olen hullult laisk bloggitaja või õigemini: lihtsalt pole arvuti inimene, mis teha. Isegi London (väga arvutist ja Internetist eemale hoidev linn) ei muutnud mind rohkem netisõbraks. Võibolla oli tegemist kah ajanappusega, sest tööl sai käidud alates aprillist kahe kohaga. Hommikupoole tervisepoes müües ravimtaimi ja vitamiine ja õhtul baaris alkoholiga kaubeldes. Tundub, et väga erinevad ametid aga pole midagi nagu Dan ütles: drugs! Paistab olevat minu elu keskpunkt.
Lisaks töötamisele sai ka natuke puhatud. Käisime enne Jaanipäeva Reeliga Šotimaal. Lendasime Glasgowsse ja sealt rongiga Fort Williamisse. Miks? No kui ei tea vaadake järgi!... OK. Seal lähedal asub mägi nimega Ben Nevis, mis juhtumisi on saare kõrgeim mägi 1344m. Vot nii me siis ronisimegi selle otsa nägime lund, rahet, vihma, jääd, pilve. Niikaua kui pilve polnud jõudnud sai vaadet kah nauditud. Järgmine päevgi me nõrgds "mehed" polnud. Võtsime kätte ja ronisime teise kõrge mäe otsa. Selle märksõnadeks oli tuul ja katkised telgikaared (võibolla olid need kaks omavahel ühenduses arvestades, et ühel hetkel oli telk vastu maad lapikuks puhutud) Tore oli sellegipoolest ja uinuda ei saanud enne kui tuul ja torm natuke vaibusid. Šotimaa oli väga kena hoolimata vihmast, pisikestest tüütutest putukatest, ülemeelikult julgetest lindudest ja muidugi vihmast! Siis sai jälle päevagi puhkamata tööd rügatud ja ühel kenal vabal kolmapäeval ette võetud reis Brightonisse. Seal ma käisin ilma Reelita, sest temal ei olnud vaba päev ja tegelikul ma üldse läksin teisipäeva õhtul pärast tööd. Couchsurfing! Parim viis rännata! Minu võõrustajaks oli Mark, Lõuna-Aafrikast pärit, pärlisukelduja poeg. Tema armastus Brightoni vastu tegi tuuri linnapeal põnevaks ja ma nägin kohti, millest tavaturist lihtsalt mööda kõnniks. Esimene kord elus nägin ära ookeani ja lebotasin kivirannal. Tõsiselt! Seal pole üldse liiva vaid pisikesed lutsukivid. Õhtul sai külastatud kõrtse ja ühte erilist kõrtsu, mis tegi oma õlled ise ehk siis mini-õlletehast. Muidugi ookeanis sai ujutud kah, nagu üks hull põhjamaalane ikka ei lase end häirida pisukesest tuulest ja pilvisest ilmast ning veetemperatuurist vaid 20 kraadi. Ookean on soolane!
Pärast puhkepäeva jäi veel 17 päeva puhkuseta tööd ja viimane nädal... oh, oh, oh! Päeval töö, öösel pidu. Ja nii terve nädal. Muidugi nädal algas laupäeval vastu pühapäeva Londoni IMAXsis filmimaratoniga 3 osa X mehi ja Müstilised mehed, mille juhatas sisse Sir Ian McKellen. Ehk kinno pärast tööd ja sealt otse tööle tagasi. Pikk, pikk päev. Siis sai pidutsetud Crobar'is, mis tõesti on nagu Londoni Savo. Sai veedetud öö kallite töökaaslastega, kellest üks hommikul sõidutas mind mööda Londoni kohtades, kus ma veel käinud polnud. Muidugi viimane öö veel Queen Maryl ja pühapäeva õhtul 20. juulil lennuki pardalt sai veel viimane pilk Londonile heidetud. Selleks korraks on mu suurlinna seiklus läbi. Ja kes tahab sellest pikemalt teada... nüüd ma olen Eestis ja vahest isegi kättesaadaval.
Tore on tagasi olla! Eesti on ilus! Olgem uhked!
Päikest!
Ivi
Tuesday, 12 February 2008
Kuna Reeli n6uab...
Kuna Reeli n6uab, siis ma teen sissekande. Ma istun oma toas, vaatan CSId ja r22gin msn'is. Kuna k33gis, mis on t2is brasiillasi, kes l2rmakalt r22givad portugali keeles on natuke raske detaile t2is seriaalile keskenduda. Pidime 8lesst tulema. Igatahes ma k2isin t2na haiglas t33vestlusel ja eks n2is, mis saab. P2ris tore on t33vestlusel k2ia! K8itakse k8simusi, mis on imelikud aga lihtsad ja siis saad haiglas ringi luusida. No annan teada kunagi, kas sain t33d. Kui Reeli tagant torgib. Bye-bye, kevadisest Londonist!
Friday, 18 January 2008
T33lugu...
Vabandan, et see kirjutamine mul nii palju aega v6tab aga ma olen lihtsalt laisk.
Igatahes kohe kui siia saabusin hakkasin poodidesse, restoranidesse, baaridesse sisse astuma ja t33d k8sima. Varsti p2rast algust m6istsin, kui head n6u Peedu mulle oli andnud. Suur, suur t2nu Sulle Peedu! N6u on j2rgmine: v6ta valge triiks2rk! Siin on 8lioluline korrektne v2limus. Mustad viigip8ksid, valge/must triiks2rk, mantel, mehed! pintsak!!! Mida korrektsem v2lja n2ed, mida enesekindlam oled, seda kergem on t33d leida. Paistab, et minul see k6ik 6nnestus suurep2raselt. Kolmap2eval astusin ma sisse 8hte hubassesse Inglise baari mingil t2naval, kuhu olin sattunud ja nagu ikka k8sisin esimeselt ettejuhtuvalt, kas neil on vabu kohti. Ja mis sa kostad! V6ibolla, ... (selle t88bi nimi oli Geofry- pole kirjapildis kindel) lahkub p2rast uutaastat ja seega peaks tema koht vabanema, anna CV, annan selle managerile 8le. Sel hetkel mul aga polnud head CVd kaasas, kus oleks mu 6ige uus aadress ja mis n2itaks, kui hea ma ikka baaridaamina olen. Seega 8tlesin, et tulen homme tagasi. OK!
J2rgmisel p2eval aga k2isin St. George haiglas mitteametlikul tuuril neuroloogia osakonnas, et vaadata missugune oleks mu t33keskkond, kui saan Healthcare assistant koha (kahjuks siiski ei saanud, sest kui ma kandideerima hakkasin olid nad selle varem maha v6tnud, sest liiga palju kanditaate oli). Igatahes oli see positiivne ja julgustav kogemus, siiski haiglas t33d edasi otsida. Kuid L6una-Londoni kandsin k8ll k6lbmatusse nimekirja, sest see on nii kaugel ja tundus ebas6bralik. 6htul j6udsin ka baari, manageril olid k2ed-jalad t33d t2is, ta suutis vaid k8sida, kas mul on eelnevat kogemust ja kas ma suudan kiire olla. Ma 8tlesin, et kogemust ei ole aga kiire olen! V2ga kiire. Muidugi! No siis ta leidis, et tal pole minuga tegelemiseks aega ja ma tulgu homme kell 11 proovip2evale. Juhuuuuuuuuu! Ei mingit CVd ja no seda n88d k8ll t33intervjuks ei saanud nimetada. J2rgmisel p2eval riierusin musta nagu k2stud ja l2ksin t33le. No st...gi ei saanud aru. Neil pole ju korralikku 6lutki! Kus on Saku, A. Le Coq! Mingi London Pride, Tribute... ales and larges, shandy, large top! Oh ja see raha! Appiii! Mul oli pool tundi harjutamiseks ja siis tuli liiga palju rahvast ning manager 8tles, et training is over you are on! What! Nojah. Nii ma siis teenindasin ja k8sisin teistelt iga natukese aja tagant abi. Aga nh siis 3eldi mulle, et ma v6in l6petada kell kuus (no kell oligi m2rkamatult juba kuus) ja siis nats ootan, et manageriga r22kida saaks. N88d oli t33l juba teine manager, see 6ige. Eelmine oli olnud assistant manager Jim. N88d r22kisin Dan'iga (Daniel). Tema kah ei k8sinud eriti palju. R22kis, et peaksin endale hankima national insurance numberi ja tegema pangakonto ja siis veel taotlema luba siin t33tada 8le 8he kuu, mida viimasena liitunud Euroopa liidu liikmed tegema peavad ja siis , et mu palk on nii suur ja kui palju ma t33tunde tahan. Ja k6ik! Ma olingi palgatud. Ei mingit CVd, avaldust, intervjud! Aga mina olen rahul, meil on baaris lahe meeskond ja paistab, et Dan on minuga kah rahul. Seega : nii lihtne see oligi! Juba j2rgmisel p2eval oli mu esimene p2ris t33p2ev ja ma hakkasin teenima!
Seega reede 6htuks oli mul elukoht ja t33koht ning elu Londonis v6is alata!
Igatahes kohe kui siia saabusin hakkasin poodidesse, restoranidesse, baaridesse sisse astuma ja t33d k8sima. Varsti p2rast algust m6istsin, kui head n6u Peedu mulle oli andnud. Suur, suur t2nu Sulle Peedu! N6u on j2rgmine: v6ta valge triiks2rk! Siin on 8lioluline korrektne v2limus. Mustad viigip8ksid, valge/must triiks2rk, mantel, mehed! pintsak!!! Mida korrektsem v2lja n2ed, mida enesekindlam oled, seda kergem on t33d leida. Paistab, et minul see k6ik 6nnestus suurep2raselt. Kolmap2eval astusin ma sisse 8hte hubassesse Inglise baari mingil t2naval, kuhu olin sattunud ja nagu ikka k8sisin esimeselt ettejuhtuvalt, kas neil on vabu kohti. Ja mis sa kostad! V6ibolla, ... (selle t88bi nimi oli Geofry- pole kirjapildis kindel) lahkub p2rast uutaastat ja seega peaks tema koht vabanema, anna CV, annan selle managerile 8le. Sel hetkel mul aga polnud head CVd kaasas, kus oleks mu 6ige uus aadress ja mis n2itaks, kui hea ma ikka baaridaamina olen. Seega 8tlesin, et tulen homme tagasi. OK!
J2rgmisel p2eval aga k2isin St. George haiglas mitteametlikul tuuril neuroloogia osakonnas, et vaadata missugune oleks mu t33keskkond, kui saan Healthcare assistant koha (kahjuks siiski ei saanud, sest kui ma kandideerima hakkasin olid nad selle varem maha v6tnud, sest liiga palju kanditaate oli). Igatahes oli see positiivne ja julgustav kogemus, siiski haiglas t33d edasi otsida. Kuid L6una-Londoni kandsin k8ll k6lbmatusse nimekirja, sest see on nii kaugel ja tundus ebas6bralik. 6htul j6udsin ka baari, manageril olid k2ed-jalad t33d t2is, ta suutis vaid k8sida, kas mul on eelnevat kogemust ja kas ma suudan kiire olla. Ma 8tlesin, et kogemust ei ole aga kiire olen! V2ga kiire. Muidugi! No siis ta leidis, et tal pole minuga tegelemiseks aega ja ma tulgu homme kell 11 proovip2evale. Juhuuuuuuuuu! Ei mingit CVd ja no seda n88d k8ll t33intervjuks ei saanud nimetada. J2rgmisel p2eval riierusin musta nagu k2stud ja l2ksin t33le. No st...gi ei saanud aru. Neil pole ju korralikku 6lutki! Kus on Saku, A. Le Coq! Mingi London Pride, Tribute... ales and larges, shandy, large top! Oh ja see raha! Appiii! Mul oli pool tundi harjutamiseks ja siis tuli liiga palju rahvast ning manager 8tles, et training is over you are on! What! Nojah. Nii ma siis teenindasin ja k8sisin teistelt iga natukese aja tagant abi. Aga nh siis 3eldi mulle, et ma v6in l6petada kell kuus (no kell oligi m2rkamatult juba kuus) ja siis nats ootan, et manageriga r22kida saaks. N88d oli t33l juba teine manager, see 6ige. Eelmine oli olnud assistant manager Jim. N88d r22kisin Dan'iga (Daniel). Tema kah ei k8sinud eriti palju. R22kis, et peaksin endale hankima national insurance numberi ja tegema pangakonto ja siis veel taotlema luba siin t33tada 8le 8he kuu, mida viimasena liitunud Euroopa liidu liikmed tegema peavad ja siis , et mu palk on nii suur ja kui palju ma t33tunde tahan. Ja k6ik! Ma olingi palgatud. Ei mingit CVd, avaldust, intervjud! Aga mina olen rahul, meil on baaris lahe meeskond ja paistab, et Dan on minuga kah rahul. Seega : nii lihtne see oligi! Juba j2rgmisel p2eval oli mu esimene p2ris t33p2ev ja ma hakkasin teenima!
Seega reede 6htuks oli mul elukoht ja t33koht ning elu Londonis v6is alata!
Tuesday, 8 January 2008
Mis edasi sai?
Ok. Hommik! 25. detsember 2007- London on surnud! Mitte 8kski buss ei s6ida, metroo on suletud, poed on kinni, t2navatel pole inimesi. Ainsad avatud poed on araablaste nii 2elda "k8lapoed". V2ga kahtlase v2limusega, v2ikesed, on k6ike aga samas mitte midagi.
Otsustasin jalutada kesklinna ja hakata t33d otsima. Aga kesklinn on kaugel. Liigun Chapter road'ilt (T2nav, kus ma elan) Willesden lane'i pidi Kilburn High roadile. Willesden Green on t88piline vaikne Ingise 22relinn, kus k6ik majad on 8hesuguded. Kuid samas see pole p2ris nii, kuidas Te seda ilma n2gemata ette kujutaksite, sest London on v2ga tiheda asustusega ja see pole nagu maja-aed-maja, vaid hoopis 8ks suur maja terve t2nava ulatuses. 2-3 kordsed ilusa arhidektuuriga ridaelamuboksid, igal boksil oma v2ike iseloomujooneke, midagi erilist. Willesden Lain'il asuvad majad on uhkemad, samas leidub ka uusi korterelamuid. Mitmete eri uskude templid, p8hamud, kirikud. K6ik v2ga peene ja stiilse v2limusega, samas suursugused ja 6hkamas vanade religioonide h6ngu.
Londoni t2navad on v2ga kitsad. Paari p2evaga saab aru kuulsate punaste kahekordsete busside saladusest ja mustade kitsaste v2ikeste taksode m8steeriumist. Pikad bussid nagu Eestis (ka neid leidub siin) n2evad v2lja v2ga kohmakad, v6tavad palju ruumi. Kui keegi on n2inud Harry Potterit filmis s6itmas esmakordselt v6luribussiga, siis t2pselt nii hull ongi tavaline bussis6it Londonis. Bussijuht vajutab gaasipedaali t2ielikult p6hja kohe, kui inimesed on teelt kadunud, s2it on kiire ja k22nuline, peatumine 2kiline. Ning buss mahub l2bi k6ikjalt... no p2riselt! ... Aga ma l2ksin n88d natuke liiga hoogu, sest 25. detsembril ju bussid ei s6itnud!
High Road on paksult t2is erinevaid 2risid. Vilkuvad reklaamid, pisikesed-pisikesed 2rid v2ljast, seest aga pikad ja laiad ja suured, lihtsalt- s6nulseletamatu! Siiski suurem osa neist olid suletud aga tutvumiseks oligi hea. Ruumi, aega teepeal komberdamiseks ja ammuli sui ringi vahtimiseks.
Maida Vale- nagu ameerika film, kuis rikas plika l2heb oma koju uksel ootamas portjee. Luksuslik korter peaaegu kesklinnas! Ma selles portjee osas p2ris kindel pole. Edgrawe road- j2lle poed ja siis olemegi shopingparadiisis- Oxford street! Suured poed, palju kaupa, k6ikjal allahindluste sildid. k6ik poed suletud. T2nav on inimestest t8hi, vaid m6ni eksinud turist uitamas ringi. Teate 8pris m6tetult laiad tundusid k6nniteed. M6lemal pool v2ga kitsast s6iduteed on sama laiad k6nniteed. Sellise inimestevaba t2nava jaoks! Ma k6ndisin ringi ja lihtsalt imetlesin linna, samas hoidsin silmad lahti avatud restoranide m2rkamiseks, et minna sisse ja k8sida t33d. Ausalt3eldes ma eriti ei julgenud. Lihtsalt minna ja k8sida. Kuid ma n2gin sel p2eval tohutult vaatamisv22rsusi. Arhidektuur on imeline! Ja muidugi ma k8lastasin ka St. Thomas'i haiglat. L2ksin sisse, et vaadata, missugune on- imelik on! Suletud, kitsas, natuke palju rusuv, samas v6id sisse marssida ilma riideid 2ra andmata, siniseid susse kasutamata. Ja keegi ei k8si: Mida krt sa teed siin? V2ga ilmelik!
Aga p2ev oli pikk, jalutusk2ik veel pikem, elamusi ei mainigi!
Oo! Pesumasin l6petas. L2hen panen n88d pesu kuivama ja l2hen magama. Kell siin pool 12 33sel ja ma t33tasin t2na pikka p2eva. K6ike head!
PS! T2nan Peedu, selle toreda kirja eest!
Otsustasin jalutada kesklinna ja hakata t33d otsima. Aga kesklinn on kaugel. Liigun Chapter road'ilt (T2nav, kus ma elan) Willesden lane'i pidi Kilburn High roadile. Willesden Green on t88piline vaikne Ingise 22relinn, kus k6ik majad on 8hesuguded. Kuid samas see pole p2ris nii, kuidas Te seda ilma n2gemata ette kujutaksite, sest London on v2ga tiheda asustusega ja see pole nagu maja-aed-maja, vaid hoopis 8ks suur maja terve t2nava ulatuses. 2-3 kordsed ilusa arhidektuuriga ridaelamuboksid, igal boksil oma v2ike iseloomujooneke, midagi erilist. Willesden Lain'il asuvad majad on uhkemad, samas leidub ka uusi korterelamuid. Mitmete eri uskude templid, p8hamud, kirikud. K6ik v2ga peene ja stiilse v2limusega, samas suursugused ja 6hkamas vanade religioonide h6ngu.
Londoni t2navad on v2ga kitsad. Paari p2evaga saab aru kuulsate punaste kahekordsete busside saladusest ja mustade kitsaste v2ikeste taksode m8steeriumist. Pikad bussid nagu Eestis (ka neid leidub siin) n2evad v2lja v2ga kohmakad, v6tavad palju ruumi. Kui keegi on n2inud Harry Potterit filmis s6itmas esmakordselt v6luribussiga, siis t2pselt nii hull ongi tavaline bussis6it Londonis. Bussijuht vajutab gaasipedaali t2ielikult p6hja kohe, kui inimesed on teelt kadunud, s2it on kiire ja k22nuline, peatumine 2kiline. Ning buss mahub l2bi k6ikjalt... no p2riselt! ... Aga ma l2ksin n88d natuke liiga hoogu, sest 25. detsembril ju bussid ei s6itnud!
High Road on paksult t2is erinevaid 2risid. Vilkuvad reklaamid, pisikesed-pisikesed 2rid v2ljast, seest aga pikad ja laiad ja suured, lihtsalt- s6nulseletamatu! Siiski suurem osa neist olid suletud aga tutvumiseks oligi hea. Ruumi, aega teepeal komberdamiseks ja ammuli sui ringi vahtimiseks.
Maida Vale- nagu ameerika film, kuis rikas plika l2heb oma koju uksel ootamas portjee. Luksuslik korter peaaegu kesklinnas! Ma selles portjee osas p2ris kindel pole. Edgrawe road- j2lle poed ja siis olemegi shopingparadiisis- Oxford street! Suured poed, palju kaupa, k6ikjal allahindluste sildid. k6ik poed suletud. T2nav on inimestest t8hi, vaid m6ni eksinud turist uitamas ringi. Teate 8pris m6tetult laiad tundusid k6nniteed. M6lemal pool v2ga kitsast s6iduteed on sama laiad k6nniteed. Sellise inimestevaba t2nava jaoks! Ma k6ndisin ringi ja lihtsalt imetlesin linna, samas hoidsin silmad lahti avatud restoranide m2rkamiseks, et minna sisse ja k8sida t33d. Ausalt3eldes ma eriti ei julgenud. Lihtsalt minna ja k8sida. Kuid ma n2gin sel p2eval tohutult vaatamisv22rsusi. Arhidektuur on imeline! Ja muidugi ma k8lastasin ka St. Thomas'i haiglat. L2ksin sisse, et vaadata, missugune on- imelik on! Suletud, kitsas, natuke palju rusuv, samas v6id sisse marssida ilma riideid 2ra andmata, siniseid susse kasutamata. Ja keegi ei k8si: Mida krt sa teed siin? V2ga ilmelik!
Aga p2ev oli pikk, jalutusk2ik veel pikem, elamusi ei mainigi!
Oo! Pesumasin l6petas. L2hen panen n88d pesu kuivama ja l2hen magama. Kell siin pool 12 33sel ja ma t33tasin t2na pikka p2eva. K6ike head!
PS! T2nan Peedu, selle toreda kirja eest!
Thursday, 3 January 2008
Kuidas ma j6udsin Londonisse
Seega... Eks alustame otsast! 23. detsembri 6htul kell 17.00 lahkus mu buss Riiga. S6it oli pikka ja igav kuid 6nneks oli v2ljas pime ning ma sain magada. Riias ootas mind suurep2rane 33 lennujaama p6randal! K6va nats oli aga tundus, et magada saab. Pealegi olen ma juba 8he 33 Riia lennujaamas veetnud, kui me suvel Madliga Frankfutri lendasime. Tuleb mainida, et n88d oli palju igavam, sest ... noh need, kel on lapsed teava, kui palju t33d ja tegemist t6nglastega on! Seega lootsin rahulikku 33d p6randal. Olin juba 6htused toimingud l6petanud ja mugava asendi magamiskotid radiaatori juures sisse v6tnud kui... tulid mingid kaks kutti ja hakkasid omavahel r22kima. No mida! 33rahu algab 23.00, nojah und ma ei saanud, seega lugesin veel tunnikese raamatut, kuni olin piisavalt v2sinud, et t88pe ignoreerida.
Hommikul ma polnudki nii puhanud kui lootsin ja l2ksin kohvi otsima. Riia lennujaamas v2ravate A,B juures on 8ks tore baar, kust saab kuuma vett tasuta. Sealt mu kohv tuligi, sest mul - etten2gelikul neiul- oli ju 3 in 1 kohv kaasas! See tehtud, habmad pestud oligi check-in aeg k2es. Ma olin 8ks esimesi, kes sai oma pardalep22semise kaardi k2tte. L2bi turvav2ravate- hah.. seal on n2me peab p8ksirihma 2ra kiskuma aga muidu ok taas 2 tundi ootamist kuni lennukile saab! Lennuk pidi v2ljuma kell 11.05 24. detsembet 2007. No jah sai j2lle nats loetud, magatud ja mingi leedukaga juttu vestud. Kuna ma lendasin Ryanairiga ootasin, et lennuk j6uab 6igeaegselt 6hku aga ei isegi Ryanair'i lennukid hilinevad. Seega 6hkut6us viibis- veel ootamist. Nagu te aru saate oli ikka v2ga palju passimist enne kui 2kson peale hakkas!
Lennukis ootas mind meeldiv 8llatus noormees, kellega vestlesin lennukit oodates istus kolmeses pinkide reas 8ksinda ja oli lahkelt mulle n6us andma aknaaluse koha. Mitte, et sealt n88d v2ga ilus vaade oleks avanenud! Vaid pilved! Ja teate n88d ma sain aru miks lennureisid igavad on. Sa vaatad neid pilvi ja k6ik on kogu aeg 8hesugune ja pealegi tundub, et lennuk ei liigu 8ldse edasi. ... Avaldan teile saladuse: see ongi nii nagu k2rbes Jaak lotes seletab- sa t6used lennukiga 6hku ripud seal ja vaatad, kuidas maapind all ennast keerab ning kui Inglismaa paistma hakka oledki kohal! No ja kui on pilvine p2ev, siis sa ei n2e kuidas maapind all keerab, vaid n2ed 8htesi ja samu pilvi, sest need ju maakeraga kaasa ei liigu!!! Aga lennureis ikka nii igav kah polnud, sest sai ju juttu puhuda leedukaga, kes on juba 2 aastat Londonis t33tanud. Tsit-ts2t, tsit-ts2t... ja olemegi London Stansted lennujaamas. Saabumise aeg 11.45! Juhuu see pikk lennureis kestis vaid 30 minutit! Lennukist v2lja ... ah seal on sissep22s... oo... pikk koridor! No l2hme l6ppu! Silt n2itab, et passikontroll ja pagasi k2ttesaamine. No 88d 8mber jurga ja ... pikk koridor... l6ppu 8mber nurga ja pikk koridor... jne, jne, jne!!! Selles lab8rindis tekib juba meeleheide ja mis ootab kui v2lja saad 20 pikka-pikka ootesaba, et j6uda v66rt22j6uni, kes kontrollib passe. Mustanahalised, araablased, kindlasti mitte inglased! Ja kui oled kogu kadalipu l2binud, tuleb veel oodata pagasit ja leida bussijaam, et v6tta buss Londonisse! Ok. Bussijaama ma sattusin kogemata kohe v2ljudes lennujaamast aga p2rast pileti ostmist ma k8ll ei teadnud kuhu minna. Aga leedukas, j2lle tema siin! Sa tundud olevat eksinud. Jah olen! Ma ei tea, milline neist on minu buss. Las ma vaatan piletit... jah. See seal! T2nan! Ja rohkem ma teda ei n2inud, sest mina s6itsin bussiga Victoria jaama tema aga no, mis selle teise jaama nimi n88d oligi.. ei tule meelde.
V2simus ja t8dimus hakkasid juba meeli varjutama. S6it Londonisse polnud pikka aga vaade, mis bussiaknast avanes oli nukker. Tee22red pr8gi t2is. Majad nagu kastid, hullemad kui Eestis. T2ielik agul! No mida, miks ma k8ll Londoni valisin? Miks keegi ei 3elnud, et see on ikka 8ks kole koht kuhu minna? Miks keegi ei hoiatanud, et see on kolgas!
J6udes Victoria jaama 8ritasin leida Holland and Barretit, et sinna oma t33avaldus sisse anda. Aga muidugi ma ei leidnud. Heilstasin Kaiele, et saada juhatust. Ja muidugi teda polnud t88l! Saatis mu Maxi, manageri, jutule. Max oli lahe ja s6bralik sell. T2itsin vormi ning lubasin paari p2eva p2rast tagasi minna.
Ok. N88d tuleb elukoht leida. 8ritasin helistada k6igilr, kelle numbrid mul olid. Krt! Keegi ei v6ta vastu, pole kontoris... no mida, kas ma pean 33 6ues veetma. Ok! Helistan Dominic'ile. Tal pidi olema koht 4 t8druku toas ja kutsub! V6tab vastu! Juhuu... pole probleemi! Tule Willesden Green jaama ja ma tulen vastu! No OK ... ise m6tlen, et ikka ei v6ta k8ll metrood, ma pole ju sellega kunagi s6itnud! Ja kohe saabudes maa-alla minna! Ei. Ma jalutan! Mul ju terve 6htu, kell on alles 16.00. Kaardi j2rgi max 10 kilomeetrit. Ja nii ma l2ksingi. Jalutasin ja jalutasin. Oo Hyde Park, sellest l2bi. Pime on. Huvitav, kas v2ga ohtlik 6htul siin jalutada. Pole hullu. Olengi siit l2bi! Ja n88d kuhu suunas. Ok. Sinna. Ja mingi t88p tuleb ja k8sib juhatust kuhugi. ma ei tea. ma ise otsin kah teed, ei saa aru, kas l2hen 6iges suunas. Ja siis ta hakkas mind aitama! Ta pidi s6pradega kokku saama aga leidis, et ma olen hull ja ta ei lase mul seda maad k6ndida. K6igepealt istusime kohvikusse maha j6ime tema kulul kumbki purgi Fantat (teate purgist juua on n6me!) ja siis ta ostis mulle metroo p2evapileti. 6petas, et tuleb kogu aeg meeles pidada, mis liini rongile tahad minna ja mis suunas s6ita, sega tead, missugusele platvormile su rong tuleb. Ja nii ta siis saatiski mu Willesden Green jaama, kuni v6ravatest v2lja. Ootas, et Dominic tuleks, sest ma helistasin Dominic'ile ja ta lubas mulle vastu tulla ning siis l2ka V6lur Oz (Jah! Ta nimi oli Oz. P2rit Egiptusest.) oma teed ja mina Dominiciga, kes tundus olevat 8llatavalt tore ja asjalok Landlord. Nii ma saabusingi siia majja Chapter Road 127, elan 2 neiuga (Gruusia, Portugal) 8hes toas. Dominic n2itas maja, tutvustas mind asukatega ja l2ks oma teed. K33gis om maja keskpunkt, kus k6ik kokku saavad, nii ka tol 6htul kui ma saabusin oli seal paar inimest, kuid suurem osa oli j6uludeks koju l2inud v6i s6prade juurde. Peamiselt ekavad majas brasiillased ja r22givad portugali keelt, k6ik tunduvad toredad ja nii ma singi rahulikult, n88d juba oma uues "kodus" maha istuda ja kohvi juua. Siis veel kiire pesu ja ongi aeg minna magama, et l6petada see v2sitav p2ev. Sest viimased s8ndmused olid k8ll Londonit natuke ilusamaks teinud ja Londoni kesklinnas polnudki enam kolkamajad, siiski v2simus v6ttis v6imust ja muutis Londoni elamused tusaseks. Tuli kustu ja magama!
Hommikul ma polnudki nii puhanud kui lootsin ja l2ksin kohvi otsima. Riia lennujaamas v2ravate A,B juures on 8ks tore baar, kust saab kuuma vett tasuta. Sealt mu kohv tuligi, sest mul - etten2gelikul neiul- oli ju 3 in 1 kohv kaasas! See tehtud, habmad pestud oligi check-in aeg k2es. Ma olin 8ks esimesi, kes sai oma pardalep22semise kaardi k2tte. L2bi turvav2ravate- hah.. seal on n2me peab p8ksirihma 2ra kiskuma aga muidu ok taas 2 tundi ootamist kuni lennukile saab! Lennuk pidi v2ljuma kell 11.05 24. detsembet 2007. No jah sai j2lle nats loetud, magatud ja mingi leedukaga juttu vestud. Kuna ma lendasin Ryanairiga ootasin, et lennuk j6uab 6igeaegselt 6hku aga ei isegi Ryanair'i lennukid hilinevad. Seega 6hkut6us viibis- veel ootamist. Nagu te aru saate oli ikka v2ga palju passimist enne kui 2kson peale hakkas!
Lennukis ootas mind meeldiv 8llatus noormees, kellega vestlesin lennukit oodates istus kolmeses pinkide reas 8ksinda ja oli lahkelt mulle n6us andma aknaaluse koha. Mitte, et sealt n88d v2ga ilus vaade oleks avanenud! Vaid pilved! Ja teate n88d ma sain aru miks lennureisid igavad on. Sa vaatad neid pilvi ja k6ik on kogu aeg 8hesugune ja pealegi tundub, et lennuk ei liigu 8ldse edasi. ... Avaldan teile saladuse: see ongi nii nagu k2rbes Jaak lotes seletab- sa t6used lennukiga 6hku ripud seal ja vaatad, kuidas maapind all ennast keerab ning kui Inglismaa paistma hakka oledki kohal! No ja kui on pilvine p2ev, siis sa ei n2e kuidas maapind all keerab, vaid n2ed 8htesi ja samu pilvi, sest need ju maakeraga kaasa ei liigu!!! Aga lennureis ikka nii igav kah polnud, sest sai ju juttu puhuda leedukaga, kes on juba 2 aastat Londonis t33tanud. Tsit-ts2t, tsit-ts2t... ja olemegi London Stansted lennujaamas. Saabumise aeg 11.45! Juhuu see pikk lennureis kestis vaid 30 minutit! Lennukist v2lja ... ah seal on sissep22s... oo... pikk koridor! No l2hme l6ppu! Silt n2itab, et passikontroll ja pagasi k2ttesaamine. No 88d 8mber jurga ja ... pikk koridor... l6ppu 8mber nurga ja pikk koridor... jne, jne, jne!!! Selles lab8rindis tekib juba meeleheide ja mis ootab kui v2lja saad 20 pikka-pikka ootesaba, et j6uda v66rt22j6uni, kes kontrollib passe. Mustanahalised, araablased, kindlasti mitte inglased! Ja kui oled kogu kadalipu l2binud, tuleb veel oodata pagasit ja leida bussijaam, et v6tta buss Londonisse! Ok. Bussijaama ma sattusin kogemata kohe v2ljudes lennujaamast aga p2rast pileti ostmist ma k8ll ei teadnud kuhu minna. Aga leedukas, j2lle tema siin! Sa tundud olevat eksinud. Jah olen! Ma ei tea, milline neist on minu buss. Las ma vaatan piletit... jah. See seal! T2nan! Ja rohkem ma teda ei n2inud, sest mina s6itsin bussiga Victoria jaama tema aga no, mis selle teise jaama nimi n88d oligi.. ei tule meelde.
V2simus ja t8dimus hakkasid juba meeli varjutama. S6it Londonisse polnud pikka aga vaade, mis bussiaknast avanes oli nukker. Tee22red pr8gi t2is. Majad nagu kastid, hullemad kui Eestis. T2ielik agul! No mida, miks ma k8ll Londoni valisin? Miks keegi ei 3elnud, et see on ikka 8ks kole koht kuhu minna? Miks keegi ei hoiatanud, et see on kolgas!
J6udes Victoria jaama 8ritasin leida Holland and Barretit, et sinna oma t33avaldus sisse anda. Aga muidugi ma ei leidnud. Heilstasin Kaiele, et saada juhatust. Ja muidugi teda polnud t88l! Saatis mu Maxi, manageri, jutule. Max oli lahe ja s6bralik sell. T2itsin vormi ning lubasin paari p2eva p2rast tagasi minna.
Ok. N88d tuleb elukoht leida. 8ritasin helistada k6igilr, kelle numbrid mul olid. Krt! Keegi ei v6ta vastu, pole kontoris... no mida, kas ma pean 33 6ues veetma. Ok! Helistan Dominic'ile. Tal pidi olema koht 4 t8druku toas ja kutsub! V6tab vastu! Juhuu... pole probleemi! Tule Willesden Green jaama ja ma tulen vastu! No OK ... ise m6tlen, et ikka ei v6ta k8ll metrood, ma pole ju sellega kunagi s6itnud! Ja kohe saabudes maa-alla minna! Ei. Ma jalutan! Mul ju terve 6htu, kell on alles 16.00. Kaardi j2rgi max 10 kilomeetrit. Ja nii ma l2ksingi. Jalutasin ja jalutasin. Oo Hyde Park, sellest l2bi. Pime on. Huvitav, kas v2ga ohtlik 6htul siin jalutada. Pole hullu. Olengi siit l2bi! Ja n88d kuhu suunas. Ok. Sinna. Ja mingi t88p tuleb ja k8sib juhatust kuhugi. ma ei tea. ma ise otsin kah teed, ei saa aru, kas l2hen 6iges suunas. Ja siis ta hakkas mind aitama! Ta pidi s6pradega kokku saama aga leidis, et ma olen hull ja ta ei lase mul seda maad k6ndida. K6igepealt istusime kohvikusse maha j6ime tema kulul kumbki purgi Fantat (teate purgist juua on n6me!) ja siis ta ostis mulle metroo p2evapileti. 6petas, et tuleb kogu aeg meeles pidada, mis liini rongile tahad minna ja mis suunas s6ita, sega tead, missugusele platvormile su rong tuleb. Ja nii ta siis saatiski mu Willesden Green jaama, kuni v6ravatest v2lja. Ootas, et Dominic tuleks, sest ma helistasin Dominic'ile ja ta lubas mulle vastu tulla ning siis l2ka V6lur Oz (Jah! Ta nimi oli Oz. P2rit Egiptusest.) oma teed ja mina Dominiciga, kes tundus olevat 8llatavalt tore ja asjalok Landlord. Nii ma saabusingi siia majja Chapter Road 127, elan 2 neiuga (Gruusia, Portugal) 8hes toas. Dominic n2itas maja, tutvustas mind asukatega ja l2ks oma teed. K33gis om maja keskpunkt, kus k6ik kokku saavad, nii ka tol 6htul kui ma saabusin oli seal paar inimest, kuid suurem osa oli j6uludeks koju l2inud v6i s6prade juurde. Peamiselt ekavad majas brasiillased ja r22givad portugali keelt, k6ik tunduvad toredad ja nii ma singi rahulikult, n88d juba oma uues "kodus" maha istuda ja kohvi juua. Siis veel kiire pesu ja ongi aeg minna magama, et l6petada see v2sitav p2ev. Sest viimased s8ndmused olid k8ll Londonit natuke ilusamaks teinud ja Londoni kesklinnas polnudki enam kolkamajad, siiski v2simus v6ttis v6imust ja muutis Londoni elamused tusaseks. Tuli kustu ja magama!
Subscribe to:
Posts (Atom)
