Niipalju siis bloggitamisest!

Hei, hei!
Olen hullult laisk bloggitaja või õigemini: lihtsalt pole arvuti inimene, mis teha. Isegi London (väga arvutist ja Internetist eemale hoidev linn) ei muutnud mind rohkem netisõbraks. Võibolla oli tegemist kah ajanappusega, sest tööl sai käidud alates aprillist kahe kohaga. Hommikupoole tervisepoes müües ravimtaimi ja vitamiine ja õhtul baaris alkoholiga kaubeldes. Tundub, et väga erinevad ametid aga pole midagi nagu Dan ütles: drugs! Paistab olevat minu elu keskpunkt.
Lisaks töötamisele sai ka natuke puhatud. Käisime enne Jaanipäeva Reeliga Šotimaal. Lendasime Glasgowsse ja sealt rongiga Fort Williamisse. Miks? No kui ei tea vaadake järgi!... OK. Seal lähedal asub mägi nimega Ben Nevis, mis juhtumisi on saare kõrgeim mägi 1344m. Vot nii me siis ronisimegi selle otsa nägime lund, rahet, vihma, jääd, pilve. Niikaua kui pilve polnud jõudnud sai vaadet kah nauditud. Järgmine päevgi me nõrgds "mehed" polnud. Võtsime kätte ja ronisime teise kõrge mäe otsa. Selle märksõnadeks oli tuul ja katkised telgikaared (võibolla olid need kaks omavahel ühenduses arvestades, et ühel hetkel oli telk vastu maad lapikuks puhutud) Tore oli sellegipoolest ja uinuda ei saanud enne kui tuul ja torm natuke vaibusid. Šotimaa oli väga kena hoolimata vihmast, pisikestest tüütutest putukatest, ülemeelikult julgetest lindudest ja muidugi vihmast! Siis sai jälle päevagi puhkamata tööd rügatud ja ühel kenal vabal kolmapäeval ette võetud reis Brightonisse. Seal ma käisin ilma Reelita, sest temal ei olnud vaba päev ja tegelikul ma üldse läksin teisipäeva õhtul pärast tööd. Couchsurfing! Parim viis rännata! Minu võõrustajaks oli Mark, Lõuna-Aafrikast pärit, pärlisukelduja poeg. Tema armastus Brightoni vastu tegi tuuri linnapeal põnevaks ja ma nägin kohti, millest tavaturist lihtsalt mööda kõnniks. Esimene kord elus nägin ära ookeani ja lebotasin kivirannal. Tõsiselt! Seal pole üldse liiva vaid pisikesed lutsukivid. Õhtul sai külastatud kõrtse ja ühte erilist kõrtsu, mis tegi oma õlled ise ehk siis mini-õlletehast. Muidugi ookeanis sai ujutud kah, nagu üks hull põhjamaalane ikka ei lase end häirida pisukesest tuulest ja pilvisest ilmast ning veetemperatuurist vaid 20 kraadi. Ookean on soolane!
Pärast puhkepäeva jäi veel 17 päeva puhkuseta tööd ja viimane nädal... oh, oh, oh! Päeval töö, öösel pidu. Ja nii terve nädal. Muidugi nädal algas laupäeval vastu pühapäeva Londoni IMAXsis filmimaratoniga 3 osa X mehi ja Müstilised mehed, mille juhatas sisse Sir Ian McKellen. Ehk kinno pärast tööd ja sealt otse tööle tagasi. Pikk, pikk päev. Siis sai pidutsetud Crobar'is, mis tõesti on nagu Londoni Savo. Sai veedetud öö kallite töökaaslastega, kellest üks hommikul sõidutas mind mööda Londoni kohtades, kus ma veel käinud polnud. Muidugi viimane öö veel Queen Maryl ja pühapäeva õhtul 20. juulil lennuki pardalt sai veel viimane pilk Londonile heidetud. Selleks korraks on mu suurlinna seiklus läbi. Ja kes tahab sellest pikemalt teada... nüüd ma olen Eestis ja vahest isegi kättesaadaval.
Tore on tagasi olla! Eesti on ilus! Olgem uhked!
Päikest!
Ivi