Juba nädal möödas

Hei-hopsti!
Nüüd on juba nädal möödas! Mis siis juhtus?
17.05.09
hommiku seadsime end sisse. Pakkisime asjad lahti ja otsustasime minna mere äärde! Jalgrataste selga ja minema. Sarve küla kanti. Sõit oli ilus aga pikk, madli tuli kiiresti tüdimus peale, nii me pidimegi mängima mängu "Mis on järgmise kurvi taga?". Maja või mitte? Oleme kohal või mitte? aga see mäng ammendas end kiiresti. Õnneks leidsime ühe vahva koha. No... kunagi võis see ju päris kena koht olla. Natuke enne Sarvet: seal oli lõkkeplats, midagi külalaululava moodi ja suur külakiik. Eriline, kuna seal peal olid pargipingid, kummalgi pool. Siiski kõik oli logu ja räämas. Natuke lõbutseda kiigul siiski sai. Mõne aja pärast sõitsime ka sarvelt läbi ning jõudsime mõnusa suvituskohani. Seal olid telkimisplatsid pisikeste puude vahel (no Hiiumaal on ju kõik puud pisikesed) ja päris kena rannaplats. Seadsime end sisse puude taha tuule varju, mõnusasse päikesepaistelisse kohta. Madli läks ujuma, mina päevitasin. Madli tahtis, et ka mina läheksin ujuma, siis ta julgeks ikka minna sügavamale ehk rohkem kui natuke vett katsuda. Hull inimene! Külm oli ju! Nii me pidasimegi pikniku ja helistasime tädi Airele. Siis nad seal vestlesid tädi Airega, kuidagi kahtlaseks muutus see asi, kui Madli ütles, et ta mulle ei räägi ja läks eemale. Mida see tädi Aire ikka teeb?! Lollusi õpetab lapsele! Nüüd Madli teab, et merevesi on soolane. Kust ta teab? Sest Aire andis mulle maitsta!
Niime seal vaatasime kuidas praamid Heltermaa sadamesse tulid ja seal lahkusid. Meiegi hakkasime liikuma. Üritasim Madli tähelepanu pöörata asjaolule, et puud on nii pisikesed, kuid vist tema perspektiivist need puud ikka nii pisikesed pole. Siiski minu seletuste peale lõi ta loo isand Tuulest, kes on range ja ei luba puudel suureks kasvada aga emad Väike Tuul ikka lubab kasvada ja Õde Tuul lubab kah kasvada aga Vend Tuul ei luba. no nii me jõudsimegi Heltermaa sadamasse ja uudistasime kail ringi. Kuna praam oli mõnda aega tagasi läinud siis praami hetkel sadamas polnud ja tagasiteele me asusime. Pikk see polnud aga Madlil oli juba sõidutüdimus peal. Nii me siis vaatasime metsa all piibelehti. Ta ei mäletanud, et oleks piibelehte nuusutanud ja nüüd "See on ju nagu pestud pesu!" Maasika lehti ja õisi nägime ka ja Madli tegi tutvust metsiku hulga punaste sipelgatega. Väike paanika aga kõik sipelgad saime ta pealt maha. Enam ta puude vahele ronima ei soovinud minna, nii me jõudsimegi tagasi vändata. Oo... enne veel tutvus Madli tööd tegevate politseinikega. Mõõtsid praamile minevate autode kiirust ja trahvisid kõiki, keda jõudsid, sest keegi ei sõitnud 70 alas 70ga. Olge ettevaatlikud Hiiumaa politseinikud on töökad! Olen korduvalt nendega selle nädala jooksul kokku puutunud ja nemad juba ei laiskle!
Praegu aga hakkame Madliga välja minema, võibolla pärast kirjutan veel!
Sauh!

Ettevalmistused...

Sai mõned ajad tagasi praktika kohaks valitud Hiiumaa ja tekkis ka väike hull idee Madlike endaga kaasa võtta. Saaks kah nautida saarepeal elamise võlusid ja ilusat loodust. Seega kirjutasin Kärdla lasteaeda, et äkki leiavad Madlile koha ja no leidsidki. 2 nädalat teen sisehaiguste praktikat ja Madli käib Kärdla lasteaias.
Mõeldud tehtud... või veel! Hiiumaa ju väga kaugel, kuidas kohale saada. Ega see nii lihtne polegi ja kaugeltki mitte odav. 2 võimalust ongi: otsebuss Haapsallu ja sealt siis jalgsi/rattaga Rohukülla või Tallinnasse ja otse bussiga Suuremõisasse. Meie baas Agnese sõbra Kalevi (vot see on ta pärisnimi!) juures. Nii saigi korduvalt ümber otsustatud ja lõpuks Tallinna kaudu tuldud. Suured tänud selle eest Airele ja head ideed pakkimisel kuuluvad Aivile. Aitäh!
Agnes küll lahkumispäeva eelsel õhtul rääkis mulle ühest imelikust ja tervislikku eluviisi takistavast seadusest. Rattad tuleb lahti võtta ja kotti panna. Aga ma ju sõidan rattaga bussijaama ja sealt edasi. Kuidas peaks see toimia? Ei saanudgi ma aru. Muidugi kottide määrimine on probleemiks, kuid bussides on tavaliselt ikka päris mitu pakiruumi ja ratastele võiks ju üks eraldi olla. Üldse asi ei toimi kui emmed võivad oma lapsekäru ilma kotita teiste pagasite juurde panna. Absurdne oleks ju neildgi kotte nõuda. Aga mina olen kah lapsega emme, kellel jalgrattad on lapsekäru eest. Saab pikema maa lühema ajaga läbida!
Nojah... nii see Tallinnasse sõitev bussijuht virises ja vigises aga peale võttis. Tallinnas sai tunnine pissi ja söögi peatus tehtud. Hiiumaale sõitev bussijuht oli juba leebem ja vastutulelikum. Praami peal Madlile meeldis. Käis ringi nagu kutsu, muudkui ühest paadi otsast teise. Ja seal oli kah üks koer, keda Madli muidugi kartis aga ta tuli meile muudkui vastu, sest liikus sama palju ringi nagu meie.
Praami pealt oli vaid 5 kilomeetrit ja buss juba peatuski Suuremõisas, kus rattad maha said laetud ja nendega maja juurde sõidetud. Nii me jõudsimegi õhtul kohale (oli siis laupäev 16. mai), tegime süüa ning vaatasime Eurovisiooni. Päris huvitav oli üle pika aja vaadata, kuid see poliitiline hääletamine on ikka vale. Laulude kvaliteet on nii erinev ja seisavad esimeste seas kõrvuti. Lahe!
Siiski hea öö tuli.